Päeva saabudes kokkupuude maaga kaob ja piineldes elan ma. Olen siin kuni pimedus mind haarab, võitlusesse taas asun ma. Tunnid loetud ja musta lipu saatel, olen teel ihuüksinda. Ei keegi kuula, ei näita suunda, ei anna võimalust murduda. Keegi ei oota, keegi ei looda, keegi ei varja mind samana. Allaandjaid ei mäleta keegi, möödub õnn nende käes. Lahingus ainult võitjate reeglid, rebib hinge kaotaja sees. Verevärv muudab kõik, mida vaatad, haavad kiirelt ei parane. Kõik, mis tehtud jääb alati sind saatma, kui see päev ka su viimane. Taeva poole veel pilgu korra pöörad, vihatunded kõik hävitab. Ei keegi kuula, ei näita suunda, ei anna võimalust murduda. Keegi ei oota, keegi ei looda, keegi ei varja mind samana. Allaandjaid ei mäleta keegi, möödub õnn nende käes. Lahingus ainult võitjate reeglid, rebib hinge kaotaja sees. Allaandjaid ei mäleta keegi, möödub õnn nende käes. Lahingus ainult võitjate reeglid, rebib hinge kaotaja sees. Allaandjaid ei mäleta keegi, möödub õnn nende käes. Lahingus ainult võitjate reeglid, olgu see kasvõi su viimane päev.
