1967. aastal Viktors Lorenci kirjutatud stsenaariumi järgi lavastab Kaljo Kiisk 1968. aastal oma viienda mängufilmi. "Hullumeelsuse" stsenaarium ei lähe töösse võitluseta, kuid sellel filmil on õnn sündida suurte muudatuste optimistlikul ja traagilisel 1968. aastal. Algamas on nn Praha kevad, Eesti kineastid diskuteerivad ajakirjanduses ja kõnekoosolekutel, kas Eesti film ikka on või ei ole "suur üksiklane". Tudengid mässavad Pariisis, Cannes´i filmifestival katkestatakse. Augustikuus purustab Nõukogude liitlaste sõjavägi Prahas unistused inimnäolisest sotsialismist".
1969. aasta veebruaris esilinastub "Hullumeelsus" ja Vanemuises tuleb lavale Paul-Eerik Rummo ning Evald Hermaküla "Tuhkatriinumäng". Kodused kriitikud tervitavad filmi, Moskvas aga suhtutakse Eesti Kinoliidu esimehe uude teosesse umbusklikult. Filmist valmistatakse minimaalne tiraaž, üheksa venekeelset koopiat. Sisuliselt muudetakse film olematuks, kuigi sõnaselgelt keelatud see ei ole. Ajakirja "Iskusstvo Kino" arvustuses tuuakse võrdlusi Kaljo Kiisa filmi ja intellektuaalidest Lääne kirjanike Sartre´i, Frischi, Weissi ja Dürrenmattiga. Selline võrdlus võrdub omas ajas filmi hukkamõistuga. Ja samas on see kompliment.
Filmi valmimislugu meenutab 1997. aastal tehtud intervjuu vahendusel Kaljo Kiisk, kõnelevad lavastus- ja kostüümikunstnik Halja Klaar ning teine operaator Andrei Dobrovolski, kommentaarid operaatorilt ja režissöörilt Arvo Iholt ning psühholoogist teatrilavastajalt Heiti Pakult.
etv.err.ee/index.php?0564075
www.ef100.ee/
16 апр 2012
