Hea vaataja, täna mõtisklema laulu tähtsuse üle algkoguduslikul jumalateenistusel. Filipi kirja alguses tsiteerib apostel Paulus üht vana kristlikku hümni.
Kuulakem selle sõnu: 2p. 6-11.s.
Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:
6 kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
7 vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.
8 Ta alandas iseennast,saades kuulekaks surmani,pealegi ristisurmani.
9 Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgestja annetanud talle selle nime,mis on üle iga nime,
10 et Jeesuse nimesnõtkuks iga põlvnii taevas kui maa peal kui maa all,
11 ja et iga keel tunnistaks:Jeesus Kristus on Issand -Jumala Isa kirkuseks.
Tsitaadi lõpp!
Selliseid varakristlikke hümne või nende fragmente leiame Uuest Testamendist veel teisigi. Paistab, et need on algkristlikule kogudusele kuidagi tüüpilised.
Seda kinnitab ka antiikne autor Plinius noorem (61-113 p.Kr.). Ta kirjutab oma kirjas keiser Trajanusele Väike-Aasia kristlaste kohta, et nad tulevad varahommikul kokku, et "laulda laule Kristusele kui oma Jumalale".
Paulus kirjutab oma kirja filipplastele 50.ndate alguses. Kirja toon on südamlik. Teises peatükis tsiteerib ta juba kuuldud kristlikku hümni, mis on talle ilmselt jumalateenistustel tuttavaks saanud. See on liturgiline laul, stiililt pühalik ja selge struktuuriga.
Kolmes erineva pikkusega salmis kirjeldatakse siin Jeesuse Kristuse teekonda tema ajalooeelsest eksistentsist läbi inkarnatsiooni ehk lihakssaamise ja läbi ristisurma kuni ülestõusmise ning Jeesuse ülendamiseni kõige üle, mis on taevas, maapeal või allmaailmas iial võiks olla.
Piiblit tundes on selline mõttekäik kergelt jälgitav: Poeg, kes elab koos Jumalaga ja Jumalas, loobub vabatahtlikult oma jumalikust väärikusest ja hiilgusest. Ta laskub taevastest kõrgustest inimelu madalusse ja jagab seda elu kompromissitult inimkonnaga kuni surmani. Selle vabatahtlikult valitud ja meie päästeks vajaliku teekonna tasuks tõstab Jumal ta valitsejaks kõigi loodud olendite üle.
Seda hümni iseloomustavad vastandid. Laulik algab jumalikuga, sukeldub siis inimelu ja maailma sügavustesse ja tõuseb taas jumalikku ülevusse. Nõnda saab autor hakkama tõsise teoloogilise väljakutsega. Ta laulab Jeesuse tõelisest inimlikkusest, kaotamata samas ka silmist tema tõelist jumalikkust.
Hümni sõnum liigub hellenistlikule maailmale tuntud kujutluste mustrites. Me leiame siit mõttekäike, mis vastavad kreeka filosoofia kesksetele teemadele.
Näiteks enesest loobumise ja alandumise teema. Maa-aluse, maise ja taevase maailma teema. Ülestõusmine ja ülendamine.
Kõigest hoolimata ei ole see varakristlik laul siiski varakristlik teoloogiline arutelu, vaid eelkõige Jumala tegevust ülistav palve.
Kristlastel ei olnud toona veel pikki traditsioone, millele toetuda. Nad praktiseerisid oma usku ajutistes ruumides. Enamasti eramajades või üüripindadel. Nii ei olnud neil oma kirikuhooneid ega selgeid liturgililisi korraldusi. See, mis neid ühendas oli Jeesuse elu ja surma meenutamine ja Tema jumalikuse tunnistamine.
Ühistel kogunemistel väljendasid nad oma usku, palvetasid, laulsid ja rääkisid ühisest lootusest. Paganlike standardite kohaselt oli sedalaadi ühine laulmine ebatavaline, sest paganlikus kultuses oli muusika vaid väikeste ansamblite pärusmaa.
Sünagoogides seevastu oli harjutud hümnide, laulude ja psalmidega. Johannese apokrüüfilised teod (3.sajandist pKr) väidavad isegi , et Jeesus on ülemises toas muusika saatel tantsinud.
Kuid jäägu see väide nüüd küll apokrüüfiliste autorite fantaasia maailma. Aga vihje muusika erilisele rollile algkoguduses see siiski annab.
Hea vaataja, järgmine kord räägime naiste vaikimisest varakristlikel kogunemistel.
#algkogudus
#laulmine
#Paulus
#hümn
@JoosepTammo
26 сен 2024
