Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Siin on kõike maa ja ilm - sellest rohkem ju olla ei saa! Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa! Mul on aega maa ja ilm seda tunda ja tajuda… Siin tulin ilmale, valguse sisse ilmatu ammu - ja alles, ja nüüd. Maa võttis mu omaks. Kas omaks maailma peaksin minagi võtma siis nüüd? Küsida tahaksin ilmast ilma, miks on just nii, mitte teisiti? Omaks ma võtan oma maailma - suure ilma teen teisiti! Minu päralt on terve ilm… Ilmale tullakse ilmast ilma - ammuilma ju kannab meid maa! Ilmavalgust vist nägid mu silmad, armas, et sinuga kohtuda! Tean ju, neid laule on maa ja ilm sinust ja minust ja meist, sellest, et peegeldub silma sees silm, vaadates teineteist ilmatu pikalt, ilmatu kaua, kuni uduneb pilk… Ilmateid käies meeles on ikka see meie silmapilk. Minu päralt on terve ilm… :,:Maapõue tuli, see iginoor, lahvatab leegina siin, kui ma ta südames siia toon ja pilvede piirini viin.:,: Olemisrõõm on ilmatu… Mismoodi saakski ilma ju laulda ja tantsida? Ei, ilma ei saa! Ei, ilma ei saa! Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa. Siin on kõike maa ja ilm - sellest rohkem ju olla ei saa! Kuulaku pealegi maa ja ilm - õnn on olla nii noor, nii noor, tantsida, laulda ja hõisata, hõisata kooris ja üheskoos! Meie kohal on ilmaruum. Olemisrõõm on ilmatu suur!
