Laul "Kuul" räägib eneseleidmise ja emotsionaalse taastumise teekonnast. Autor Mari-Liis Rahumets väljendab laulus sügavat isiklikku kogemust ja tundeid, mis tulenevad raskest eluperioodist. Sõnad peegeldavad otsustavust ja tugevust liikuda edasi hoolimata teel olevatest takistustest ja ebakindlustest. Laul räägib ka toetuse ja lähedaste olulisusest, kes on valmis jagama nii raskusi kui ka rõõme. Autor väljendab lootust ja kindlustunnet, et kuigi kaotus võib olla valus, leidub alati valgus ja jõud tõusta tuhast.
Kuul Ma lähen mööda endast, vaatan mis nii saab. Kus viib see tee? Ja vaikin veel. Neid sõnu öelda võid, et „kõik on alles ees“. Sa hingad mind ning tean ju sind. On nõnda ööd kui päevad liikumises Maa ning kergesti kaob fookus nii. Ma lasen lahti kõigest ciao ja c´est la vie. Sa hoiad mind, ikka hoiad mind. Kuul, kõnnin kui kuul, ebatasane tee mu jalge all, alles õpin end hoidma. Tunnen ennast kui kuul… läbi pimeda taeva. Leidsin valguse eest ja muud ei näe, tulid minuga kaasa. Kui tuhast tõusen kord ja leian oma jõu siis ma ei saa jääda ootama. Ma tean - võib kaotus olla tulest valusam, kuid tõusen taas, tõusen taas. Kuul, kõnnin kui kuul. Ebatasane tee mu jalge all, alles õpin end hoidma. Tunnen ennast kui kuul. Läbi pimeda taeva, eidsin valguse eest ja muud ei näe, tulid minuga kaasa.
