Olen küllalt su aega viitnud.
Paras hetk mul nüüd minna on.
Sinu kohvi ja veini kiitnud,
olen vist oma tundi kolm.
Anna andeks, on minna palju,
Kopli trammile kiirustan.
Minu sõna on kindel kui kalju.
Ülehomme sulle helistan.
Sest, et sinu silmad
on kui võõra, kuigi
ilusa linna tuled.
Oma pilgu küll, su poole pööran,
kuid su juurde vaid viivuks tulen.
Sellest linnast viib edasi mu tee.
Ega pole suurt lusti minna,
üksipäini keset pimedat ööd.
Läbi unele vaibunud linna,
raha takso jaoks vastu ei löö.
Siis küll lausun nüüd viimse nalja.
Jäägu pooleli praegu me mäng.
Külma kappi jäid veel mõned kaljad,
aga minuta jääb su säng.
Sest et sinu silmad
on kui võõra, kuigi
ilusa linna tuled.
Oma pilgu küll
su poole pööran,
kuid su juurde
vaid viivuks tulen.
Sellest linnast viib edasi mu tee.
Miks küll sinu silmad
on kui võõra, kuigi
ilusa linna tuled.
Oma pilgu küll
su poole pööran,
kuid su juurde
vaid viivuks tulen.
Miks küll sinu silmad
on kui võõra, kuigi
ilusa linna tuled.
Oma pilgu küll
su poole pööran,
kuid su juurde
vaid viivuks tulen.
Sellest linnast viib
edasi mu tee..
1 окт 2024
