Lugupeetud minister! Vaat lugu on nüüd niisugune, et me kuulsime siin vastuste näol hulgaliselt ühte ja sama korrutamist: me viime läbi koolitusi, me teostame järelevalvet. Need, kes seal kuritarvitusi tegid, olid ju kõik järelikult koolitatud inimesed. Koolitasitegi siis varastama ja peksma ja toidust ilma jätma ja muid kuritarvitusi tegema või? Arusaamatu, mida te koolitasite, keda te koolitasite, kui sellised asjad toimuvad. "Meie ülesanne on, et need rohkem ei korduks." Aga korduvad ju! Kaheksa ja pool kuud tagasi, kui arupärimine esitati, olid ühed juhtumid. Kui me esitaksime praegu uue arupärimise, siis oleksid teised juhtumid. See on epideemiline, mis seal toimub! "Meie ei suuda jälgida 200 erinevat hooldekodu." Aga mida te siis üldse suudate? Milleks on siis poliitiline vastutus, milleks on ministeeriumis ametnikud, milleks on nõunikud? Ei saa aru.
Üks oluline moment muidugi on õige hämmastav. See hämmastab mind mitte ainult selles küsimuses, vaid näiteks ka rohepöörde küsimuses, nendes küsimustes, kus meid ähvardab selle roheterroriga seoses, et me peame jala hakkama käima, sest autoga sõitmine on saatanast, mürgitab planeedi ära, lastele ei ole enam midagi jätta. Aga lapsi te lahkelt lubate aborteerida kogu aeg, lausa soodustate nende aborteerimist kogu aeg. Kellele me jätame siis, kui meil lapsi ei ole? Aga no näed, ikkagi on tarvis seda roheterrorit ajada. Korterid peavad külmemad olema ja missugused igasugused toredad asjad meil üldse on, põllumajanduses näiteks tuleb kokku tõmmata. Mind on alati hämmastanud, et need inimesed, nii poliitikud kui ka ametnikud, kes seda entusiastlikult ellu viivad, kujutavad vist ette, et nad igavesti jäävad oma positsioonile. Kas ühel päeval kogu see õudus, mida nad on aidanud kokku küpsetada, neid ei puuduta või? Puudutab ikka! Ikka puudutab, loomulikult puudutab! Ei, kõik ei jõua õigele teele, mõned jäävad maha, pudisevad õigelt teelt maha.
See on minu arvates hämmastav. Ja see on hämmastav ka, kui me need arupärimised täna kõik kokku võtame, mis me sotsiaalkaitseministrile esitasime. Absoluutne tundetus, absoluutne empaatia puudumine, empaatia puudumine sündimata laste suhtes, empaatia puudumine naiste suhtes, kes võivad oma ennatlike, võib-olla mitte väga hästi läbimõeldud meeleheitlike sammude tõttu sattuda olukorda, kus nad kunagi enam lapsi ei saa. Nad ei saa enam kunagi lapsi, sellepärast et ühel päeval tegid nad mingite emotsioonide või mingi ühiskondliku surve või mingite eelarvamuste tõttu vale otsuse.
Ja nüüd me jõuame elukaare lõppu. Siin me näeme täpselt samasugust empaatia puudumist. Ei ole mingit empaatiat nende suhtes, kes ei ole enam võimelised endaga toime tulema. Ega keegi ei lähe hooldekodusse sellepärast, et oi kui tore, ma saan mingisse klubisse minna, mul on seal klubikaaslased, ma saan nendega, ma ei tea, tamkat, malet, doominot, piljardit, mida iganes mängida. Meil on tore, meil on tantsuõhtud, meil on ma ei tea mis väljasõidud, piknikud, grillimised-tšillimised. Ei ole ju niimoodi! Suur osa nendest inimestest vaevu-vaevu lohistab jalgu järele. Suur osa nendest inimestest on reaalsusega puudulikus, ajutises kontaktis ainult. Ja nad on usaldatud oma lähedaste poolt või ka iseenda poolt inimeste hoolde, kellelt nad eeldavad ausat ja kohusetundlikku suhtumist ja oma kohuste täitmist.
Ja nüüd me näeme, et seda ausat, kohusetundlikku suhtumist ja oma kohuste ausat täitmist kuigi sageli ei ole. Minister aga teatab selle peale, et meie asi, ministeeriumi asi see ei olegi, minu kui ministri asi see ei olegi. Ja kui me küsime, aga mida nendega, kes on vahele jäänud - ja see on ainult jäämäe veepealne osa -, tehtud on, siis ta teatab meile, et see on politsei asi. Ta ei tea ja teda ei huvita ja tema ei aja näpuga järge. See on kalk, külm, julm suhtumine, alates sündimata lastest ja lõpetades elukaart lõpetavate inimestega. See on häbiväärne! See on häbiväärne kogu riigile.
6 сен 2024
