On süüdi kogu loos vaid see, et peole tulid koos sel õhtul minuga sa. Me tantsime tunde seal, kuid tundeist poleks eal sull' tahtnud rääkida ma. Kuid hiljem klaasi veini taga segi läks vist pea ja tõesti ma ei tea, mis vägi sundis ütlema seal äkki mind, et mulle sa nii kallis... Nüüd ma sinu silmist näen, et liiga palju enda käest vist juurde mõtlesin. Ja kuigi see sull' nalja teeb, näib mulle siiski tõsi see, mis ütlesin. Nii püüan ennast kõrvalt ma nüüd päevast-päeva jälgida, kuid aeg tundub pikk, sest näen, et oled kõik, ja elu sinuta ei või mul olla õnnelik. :,: Ma ootan ööd, mil tähed kõrgel sädelevad reas ja küllap siis ma tean, mis vägi sunnib ütlema mind uuesti, et mulle sa nii kallis... :,:
