EKRE algatusel oli riigikogu saalis oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutusel majandusolukord Eestis.
“Mina keskendun oma ettekandes täna energeetikale ja sellele, mida Eesti võiks ja peaks tegema tulevikku vaatavalt. Ma sel nädalal oma ettekannet ette valmistades mõtlesin, et ma püüan rääkida rohkem energeetikast ja energeetikapoliitikast ja vähem keskenduda üldistele poliitilistele seisukohtadele, kuigi kahtlemata on need asjad ääri-veeri üksteisega seotud.
Mõned faktid on hea üle korrata, enne kui asja juurde minna. Eesti tarbimine täna on circa 8,5 teravatt-tundi aastas, elektrist räägin siin. 8,5 teravatt-tundi aastas. Ja nii nagu mujal maailmas, nii ka Eestis kõik tulevikku vaatavad prognoosid ennustavad elektritarbimise kasvu, millega peab loomulikult ka tootmise kasv kaasas käima. Ja eks sellel ole lihtne põhjus, sest nii kodumajapidamistes, aga veel rohkem ettevõtluses, tööstuses liigutakse selle poole, et peamiseks energiaallikaks erinevate masinate käivitamisel on elekter.
2021. aasta seisuga oli installeeritud tootmisvõimsusi Eestis 2360 megavatti, sellest juhitavaid circa 1700. Ja siis omakorda sellest 1700-st 1355 megavatti elektrijaamad ja 350 megavatti koostootmisjaamad. Lisaks oli installeeritud 335 megavatti päikesest elektri tootmise võimsusi ja 310 megavatti tuulest, pisut ka hüdrot.
Ja meil on ühendused: kaks 1000-megavatist ühendust Soomega, EstLinkid. Ja selline 900-megavatine ühendus, või õieti on neid ühendusi kolm, Lätiga. Kui me seda võrdleme meie tiputarbimisega, mis on seal 1600 ja natuke üle megavatt/tundi - see jõuab tavaliselt kätte külmal talvepäeval, kui tuul ei puhu ja päikeseenergiat sellel ajal ka ei toodeta -, ja kui me võrdleme seda sellega, et juhitavaid võimsus on meil 1700 megavatti, ja meenutame, et üks nendest juhitavatest võimsustest on 300-megavatine Auvere jaam, mis tihti on remondis - sellel peatun pisut hiljem -, siis, kui me sellest 1700-st juhitavast võimsusest 300 maha võtame, siis me kohe näeme, et me oma tiputarbimist ei suuda katta. Ja sellel hetkel paraku ka ühendused meid kuigivõrd ei aita, sest need riigid, kes meid aidata saaksid, on meie lähipiirkonnas. Ja kui meie ilmastikuolud on sellised, et tuul ei puhu ja päikest ei ole ega, siis on naabritel suhteliselt sama seis ja nendel endal on elektriga kitsas.
Ehk selle jutu kokkuvõte on, et me oleme Eestis jõudnud olukorda, kus me mitte isegi kriisisituatsioonis, vaid, ütleme, sellises igal talvel kätte jõudvas suure tarbimise momendil ei suuda ise enda elektrit tagada.
Ja miks me oleme siia jõudnud? Ma arvan, see retrospektiiv on oluline, enne kui minna perspektiivide juurde. Minu hinnangul me oleme siia jõudnud seetõttu, et pika aja jooksul on tehtud valesid otsuseid ja on jäetud tegemata otsuseid, mida pidanuks tegema. Mõned konkreetsed näited siia. Algan pihta põlevkivist. Selle energiaallika ideoloogilistest põhjustest lähtuv vaenamine on loonud negatiivse fooni kogu põlevkivisektorile, ja mitte ainult elektri tootmise mõttes, vaid me näeme, et ka põlevkivikeemiale.
Ilmselgelt on olnud meie tegevus Euroopa Liidu suunal ebapiisav tõestamaks, et meil on võimalik ja meil on ka vajalik, arvestades meie geograafilist asukohta, omamaise ressursiga tegelikult panustada energiajulgeolekusse nii Eestis kui lähiregioonis. Selle juures on lähiminevikus, see on natuke vähem kui 10 aastat tagasi, kui Elering isegi kuulutas välja hanke, et leida lahendus sageduse hoidmisele elektrivõrgus. See muutub aktuaalseks siis, kui me Venemaa elektrivõrgust ennast lahti ühendame. Kuulutati välja, paraku see hange tühistati. Ja Elering otsustas minna selle lahenduse peale, et ehitada ise gaasil töötavad sünkroonkompensaatorid. Gaas teatavasti tuleb meile mujalt. Kui lahenduseks oleks olnud Kirde-Eestis asuvad Eesti Energia võimsused, siis oleks seal saanud lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks oleks sageduse hoidmise kulu olnud sellisel juhul võimalik suunata Eesti energiavõimsuste töös hoidmisesse ja meil oleks olnud ka tootmisvõimsus sellega koos.
Peab ütlema, et Auvere jaama ehitamine, mis iseenesest oli õige otsus, seal selline vale alamotsus oli see, et need, kes seda tol ajal ehitasid, ei kuulanud meie teadlasi. Aga meil põlevkiviga seotud teadus on olnud ajalooliselt väga heal tasemel. Paraku tehnoloogilise valiku osas tehti viga. Tegelikult, nagu nüüd on selgunud, miks Auvere tihti remondis on, et kivisöejaama niimoodi üks ühele otse ei saa põlevkivielektri tootmiseks kasutada. Ühtpidi nagu väike tehnoloogiline otsus, aga selle mõjusid me näeme siiamaani.
Rain Epleri kõne on täismahus kuulatav videos!
18 сен 2024
