Elas kord üks targem mees, kellel veri aina kees Kui sai teha väikse pitsi, kuigi ise oli kitsi Süüa meeldis ikka hääd, neelas toite terved mäed Kui vaid oli viina, mis teeks kergeks kõhupiina Ükskord jõi ta ennast täis, nii et vaevalt jalul käis Kõigil oli juba tunne, et ta suikus surmaunne sest kui keha on nii tuim, võta kinni, kas on uim Aga ei, ta ainult magas, joobnud kangest õllelagast Teadagi, et une jooksul kaob kaine mõttehoog sul Magas mees vaid mõne viivu kui ta juba inglitiivul lendas nagu päiksekiir sinna, kus on taevapiir Ärgates ta andis vastust, kuidas kohtu ette astus kuidas oli vastuvõtt, rääkis kõigest sulatõtt Teate, olin justkui rumal, kui mu vastas istus jumal Silmis keerles kirju värv, pingul oli iga närv Aimasin Jehoova karmust ja et elan tema armust Nii ma seisin vaene mees igaviku kohtu ees Eks te katsuge ja minge, kuidas kaitsta patust hinge Varsti oli asi klaar - kohut käis üks pentsik paar Arutasid kahekesi oma asja vein ja vesi Kohus oli selleks koos, et saaks selgust vaidlusloos kumb saab lugupidamise - vein või lihtne vesi ise Armas jumal arvas, et kuulata võiks algul vett Saades sõna, vesi lausus - kus on kord ja kus on ausus Mis siis loodi varem, vein või? Jumal kui ta ilma lõi tahtis, et meid oleks neli - tuli, õhk ja maa, mu veli Aga neljandaks lõi vee, seega olen mina see kes on loodud veinist varem, seega olen õilsam, parem Nagu paistab, nii on lood, vastas talle vein, et nood kes ei vaja pesukausse, mind on tõstnud joogiks ausse ja kus peol on kõrgem hind, seal ei jooda vett vaid mind Veini joob, kes soovib edu, veinist võtab tuju vedu Enne mind on saadud vett, siin on peidus meelepett Lapski teab, et tähtsam aine loodi hiljem - näiteks naine Hõõguv nagu tulivool, vein on kõige loodu kroon Et mind saada, tehti hakuks vesi lihtsalt katsekakuks Kuuldes säärast ülbet juttu vastas vaga vesi ruttu Patt on ikka täies hoos seal, kus inimesed koos Et neid võita enda poole näitas jumal inimsoole ainsa kindla pääsetee, tema heldus oli see et me saime tema poja läbi Maarja emakoja Seda kõik te teate vist, et ta elu oli rist Niisiis tundis ükskord Kristus janu kui ta maha istus Aga vett üksainus sõõm ja läks mööda piinav lõõm Mis võiks olla üle lätte kui sa kõrbed janu kätte Olgu peale paradiis sinu sünnipaik, mis siis lausus naerdes vein ja lisas - see, mis vesi janust kisas on ju õige, aga siin maa peal valitseb ju viin Vett võib juua hädapärast, kui on puudus minu särast mis loob mahla käärind jõud trööstiks seal, kus rõõmust põud On ka näiteks kuritegu teha vee ja veini segu See ei ole jook, vaid solk, ütleks iga poisinolk Segu teeb ju ainult lurjus või siis see, kes päris purjus Nagu varem nii ka nüüd näeb ses jooja rasket süüd mis on väärt, et anda kaigast, kuni kelm ei tõuse paigast Ütle, küsis vesi taas, on sust abi mõni raas? Siis kui haigus tuleb kätte ja on vaja märgi rätte Tead ju ise piibliloost, kuidas taevast toodi troost Nendele, kel tervis paha, langes kord üks ingel maha Aga maa peal oli tiik, mille veest sai taevariik Ingel riivas tiigi pinda ja see vesi läks seal hinda Sest et tema imeväega tõved pühiti kui käega Kõik see on ju väga kena, lausus vein ja viimasena öeldud on küll piibliloos, kuid kas veel on olnud koos kuskil tiik ja mõni ingel taevast päästmas haigeid nende vaevast Praegu on seal teine pilt - tiigil, millel uhke silt näeme siga või mõnd tõbrast sinust hoolivat kui sõbrast Või siis ütle, ole hea, kes on veinis pesnud pead Mina olen loodud joogiks, muud sa midagi ei poogiks mulle külge - minu siht on ju olla õilsam kiht Sinu jooja igal õhtul paisumas näeb punsund kõhtu Sina, vesi, oled juhm ja su kuulsuski on tuhm Selle peale kostan nii - lood on hoopis teisiti Pärast rasket joomapidu veest saab tervisele idu Kuula mõnda joomavennast, kirub aina sind ja ennast Veini silmgi vaevalt pilkus, kui ta veele vastu ilkus Mõtle, mäherduses nõus on kõik veed, kes sinu tõust Toobrid, pütid, potid, astjad, haisvad kannud peenrakastjad Oled kraavis, lombis, maas, aga minu koht on klaas Läigib nägus rant, olgu jooja prints või sant Kaunis peekris hiilgav sisu, eks see jooma otse kisu Kui on väljast ilus koor, mille tuumast püsid noor Aga vaatame nüüd õige, kas on vesi üle kõige Kes siis vetel joomas käib? Kariloomad, nagu näib Eeslit, lehma või muud looma näeme vette jooksmas jooma Neile anna ette aam, olgu kasvõi vihmalaam Minuga on teine lugu - mina teenin inimsugu Inimest, kel kadund usk, keda piinab süng ja tusk aitan lohutada mina, luua luulet võlurina Inimest teeb rõõmsaks viin. Kõik, mis kuulsite nüüd siin muud ei vaja kui vaid tõde - iga maja vajab teatavasti mind, nagu lennuks õhku lind Mõelge - inimene veeta - seda mõeldavaks ei peeta Kuna vett ju vajab söök, üldse - põud on raske löök Aga siis, kui kõik on must, kust see puhtus tuleb, kust? Või siis värskus metsa all, kust see kargus tuleb tal? Mina toidan kõiki juuri, olgu väikeseid või suuri Kui ma puudun kusagilt, närtsib kõik, on kurb siis pilt Aga veini meelt ei murra, vett ta oleks tahtnud purra Majapidamises, noh, seal on sinul õigus, oh Kurb on aga elu majas, kus on ainult vesi pajas Et saaks puhtaks savipott või siis vana jahukott Kellele küll maitseks lõuna, kui ei anta veini, õuna Kas ei ole viimne rist näha kodus külalist kui sul joogiks paljas vesi, olgu söögiks kasvõi mesi Kuidas kutsud külalise? Kuidas oled rõõmus ise? Kuidagi ei laabu jutt, teine lahkub - olla rutt Veele hinge see ei mahu, tema ikka ei saa rahu Tuleb võtta teine toon, milleks on religioon Meeldetuletuseks kordan, kuidas jões, mil nimeks Jordan Ristis kord üht püha meest, kes on surnud meie eest vaga ristija Johannes käsi pea peale pannes Lunastuse ristipuul tõi siis vesi, mis siis muu Roomlane, kes mängis tuusa, torkas oda talle puusa Haavast jooksis verd ja vett, vein peaks ise mõistma, et mina hoian taeva poole, paiskas vesi vänge noole Õigus, lausus vein, on veel, seda märgin kõige eel Piibli suhtes on ta hoolas, haavast tõesti vesi voolas Aga ütleksin ma ka, mida salata ei saa Jeesus rääkis jüngriperes enne surma veinist, verest Isa targal armunõul vein sai vereks imejõul Kristus andis leivapalaks oma ihu, ent kui veini valas mõtles ta ju oma verd, kas ei ole tervet merd veini ammu ära joodud Jeesu auks, kes ristil poodud Mina lollusi ei pilla, nähvas vesi, vihast lilla Kuuldi korduvalt su suust - vein on etem kõigest muust Vein teeb rõõmsaks, lahkeks keele, jutukaks ja rõõmsaks meele Aga kuidas lõhub pea sellel, kes on teinud vea juues sisse käärind prahti teistega või salamahti Nii kui peas on väike kilk, otsekohe tuhmub pilk Juttki muutub segaseks, õigus on ju minul, eks Seal, kus ees on räiged peod, käivad kannul kurjad teod Õige kaua kestis jutt, mis kumbki vestis Lõpetuseks ütlen nii - veest saab kasu homne hein, inimese jook on vein Kes ei jooks siis alkoholi, nii see ikka on ja oli et on karske sellel tung, kellel tühi tengelpung
