Kärbes lendas üle vana seina, Tema tiivad kandsid vaikseid sõnu, Keiserlik kood, mis ajas peidus, Kolm sammu keerutab tähte mõnus. Kuid mitte ainult üks kood ei peitu siin, Kärbes teab, et kaks teed kokku viivad, Esimene keerutab sõnu ajaloos, Teine jagab ridade vahele koodid ära. Kuid märka, kuidas lend viib kõrgustesse, Ja koodi lammutab kuue ja nelja sees, Siin ootab tõde, kui saladuse loed, Kärbes näitab teed, kui võti on leitud.
Tasuks arvesse võtta, et tegu on ilmselt 90ndate lõpust pärit kõnega. Koduarvuti ja internet olid meil veel üsna noored nähtused ning nende kasutusoskus polnud üldse laialt levinud. Proua oli juba 3 päeva proovinud toiminguid teha, istunud ilmselt tunde arvuti ees ja oli oma rahu juba ammu kaotanud. Muidugi võiks mõista, et klienditeenindaja pole looja keda kõiges süüdistada, kuid siiski tol ajal oli tegu ilmselt üpris tavalise kõnega klienditeenindusse ja see naine ei vääri päris kõike, mida nii mõnigi toona alles kubemes rippunu talle aastal 2019 pahaks paneb.
Ja sellised inimesed töötavad Tartu Ülikoolis ? Ja sellised inimesed annavad loenguid ? See ei ole mitte ainult häbi sellele inimolendile vaid sellele asutusele ka ..
